Tervenemislood Eestimaa inimestelt
Kõik lood on muutmata kujul ja üles pandud osapoolte nõusolekul.
Kui oled valmis jagama oma lugu, et anda hädasolijaile lootust tervenemiseks, siis palun saada oma lugu Kreedale: [email protected]
Vt. ka tagasisidet seonduvalt Kreet Rosina seansside ja kursustega.
Valtri lugu - tervenemine põievähist
Mind viimased 13a ravinud PERH'i kirurg dr Kukk teatas aasta tagasi (2012 jaanuaris) toimunud läbivaatuse järel, et enam pole vaja end ette näitamas käia ja muidugi oli see tohutu kergendus. Kuus operatsiooni, 21 keemiaravi seanssi ja terve komplekt alternatiivravi võtteid on vilja kandnud. Tervisehädad hakkasid endast märku andma juba 1996a, kui pinged liiga suureks kasvasid: oli vaja juhtida Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonda ja õppida samal ajal Tartu Ülikoolis magistrantuuris päevases osakonnas. Esiotsa kadus mul uni, nii et vajasin selle taastamiseks suisa haiglaravi. See oli esimene hoiatav märk, aga peale une taastumist jätkus pingeline elustiil, sest ei saanud ju pooleli jätta kumbagi – ei 1993.a. alanud õpinguid ega läbi kandideerimise 1994.a. võidetud ametit: magistritöö teemaks oli sellesama Pärnu hoolekande täielik ümberkorraldamine, kraadi kaitsmine toimus 1997.a. Sama aasta sügisel tekkisid suured alakõhuvalud, aga et kohalik polikliiniku arst midagi ei leidnud, kannatasin edasi. Ja kui valud muutusid väljakannatamatuks ning urineerimisel verd purskus, läksin Pärnus uuesti arstikabinetti ja siis oli pilt selge – põievähk. Järgmisel päeval (see oli 1.aprillil 1998) läksin noa alla. Õnneks käis kõik nii kähku, et musti mõtteid mõlgutada eriti ei jõudnudki. Mul pole meedikutele ühtki etteheidet ja ma aktsepteerisin täielikult määratud ravi: kui sa arsti ei usalda, siis pole mõtet ta jutule minnagi. Pärast esimest operatsiooni pöördusin südamerahustuseks ühe Tartu sensitiivi poole, kes aga ütles, et vähktõvega ei tegele. Mõne kuu pärast läks vaja uut operatsiooni. Ja kuna pärast abielu lagunemist paiknes pereelu ümber Tallinnasse, tõi see endaga kaasa ka haigla ja raviarsti vahetuse, tulid uued lõikused. Ühel hetkel teatati mulle, et põis tuleb välja võtta, sest ei ole enam midagi opereerida. See mõte tegi küll väga murelikuks, et edaspidi tuleb elada kraan kõhu peal. Ilmselt oli see mure ka välja paista, sest kolledzi koridoris juhuslikult vastu astunud kolleeg Heli Tooman päris mu meelehärmi põhjuste üle. Rääkisin lühidalt loo ära ja siis ta soovitas mul võtta ühendust inimesega, kes oli vähi puhul abi saanud selgeltnägija Viktorilt. Kaks päeva enne kindlaksmääratud operatsiooni pääsesingi abikaasa Annika abiga nimetatud ravitseja jutule. Viktor ütles, et tõenäosusprotsent, et ta suudab mind aidata, on umbes 30. Ometi otsustasin riskida - kuigi ajakaotuse ja siirete oht oli reaalne, tuli valida! Õnneks aktsepteeris kirurg mu kõhklusi ja oli nõus operatsiooni edasi lükkama, tegemata ühtki manitsust. Ja Viktor alustaski ravi, muuhulgas pani ta mu kümneks päevaks koju luku taha, täielikku isolatsiooni. Enne seda kõigutas tervendaja pendlit ja ütles: „Ma muudan rakkude polaarsust nii, et tekiks konflikt tervete ja vähirakkude vahel.“ Hiljem seda korrati, aga siis oli isolatsiooniks üks nädal. Lisaks tarvitasin ravitseja toodud toidulisandit ning käisin end tema energiapiltidega tervendamas. „Et jätta vähirakud hapnikunälga“, saatis ta mind mägedesse tuhande meetri piirile. Nii veetsingi ligi kuu Slovakkias Mala Fatra mägedes, kõndides koos abikaasa Annikaga (ta võttis töölt puhkuse) iga päev pikki tunde mööda lume piiril paiknevaid matkaradu ja nautides kauneid vaateid. Ja kui siis peale mägedest naasmist uuesti arsti juurde läksin, selgus, et ei olegi vaja põit välja lõigata. Algas vaid täpselt doseeritud ja tulemuslik keemiaravi. Arvan, et minu puhul see kahe meditsiini kombinatsioon end õigustas, kuigi olin vist alguses alternatiivravitsemise suhtes õige pisut skeptiline, olen ju ikkagi matemaatikaõpetaja taustaga, ristimata pagan. Aga uskuma peab. Kuigi paar esimest raviaastat olid üsnagi depressiivsed (ja käitumine selle tagajärjel kohati vist üsna okkaline!), ei jätnud kogu haigusloo vältel mind elutahe ja ma püüdsin igati toetada oma organismi pingutusi haigust võita, näiteks muutsin toitumist. Abikaasa korraldas kokkusaamise dr Leviniga. „Inimese enda kaitsesüsteem toimib, kui talle selleks anda võimalus. Aga kui ta peab tegutsema kojamehena ehk väljutama seedimata toitu, ei jaksa ta oma põhitööd teha,“ võttis Levin lühidalt kokku oma kreedo. Ta korraldas mulle vereanalüüsi ning nii sain enda käsutusse nimekirja toiduainetest, mida tohib ja mida ei tohi süüa. Olen seda õpetust järginud seitse aastat, aga selle positiivne mõju oli tunda juba esimese kuu ajaga. Keelatud nimekirja sattusid näiteks kõiksugu kääritatud asjad, nagu õlu ja leib, aga ka mereannid ja punane vein. Lehmapiima toodete asemel püüan nüüd tarvitada muid, kui see vähegi võimalik on. Kohtlen oma mikrofloorat austusega ja püüan teda mitte üle koormata. Usun ka, et sõnal on suur jõud. Minu tütar Kreet rakendas lisaks emotsionaalsele toetusele minu peal ka reikiravi võtteid. Pastor Üllas Tankler palus kirikus minu eest – ma hindan kogu selle abi koosmõju, mida mulle saadeti. Muidugi tuli nende aastate jooksul ette väga raskeid hetki. Olin just haiglast järjekordselt välja kirjutatud, kui järgmisel ööl juba kodus olles mu põis lõhkes. Rändasin kohe kirurgide noa alla tagasi, intensiivraviosakonda. Vaim pidas vastu tänu lähedaste ja ka kolleegide mõistvale suhtumisele, sest sain jätkata oma tööd täiskohaga. Pere toetust aga on võimatu üle hinnata, alati on kõrval abikaasa, mul on hästi abivalmid ema ja kolm tütart ning toetust olen tundnud ka eksabikaasa Helina poolt. Tore, et me aeg-ajalt kõik ühele õuele koos laste ja uute kaasadega ära mahume! Õppetunnid:
-sündides kaasa saadud aeg on tohutult hinnaline ja peaks oskama seda parimal viisil kulutada. Olen õppinud hindama hetke ja nautima iga päeva, olema positiivne. Püüan õppida ära ütlema „ajavampiiridele“ ja mitte võtma ülesandeid, kus tulemus liiga palju teiste panustest sõltub.
-tervist maksab hoida ja selle pärast tasub muretseda; andsin end uuesti tohtri (dr Tulmin) hoolde ja just täna lähen ultraheliga tehtavale läbivaatusele.
-pingeid siiski ei ole võimalik täielikult vältida, emotsioonid on elu loomulik osa, aga on kunst hoida neid kontrolli all, kaotamata und ja meelerahu. Elu jooksul on loodetavasti lisandunud oskust mitte üle dramatiseerida olukordi, mida mina ei saa muuta. Mure laste pärast ei lõpe iial, aga tuleb aktsepteerida nende iseseisvust ja tarkust, seega püüan muretsemisega mitte üle pingutada.
-elule annavad jõudu sõbrad EÕM klubist ja City'st. Kogun vinüülplaate ja kuulan tihti muusikat. Vahel lähen koos oma grammofoni ja plaatidega jagama seda rõõmu teistega. Sellised kohtumised hakkavad regulaarseteks muutuma. Head pingete maandajad on muidugi loodus ja aiatöö, aga ka naermine ning kirjutamine. Viimased 2,5 aastat teen kaastööd huumoariajakirjale Pilkaja ja selle ümber koondunud inimestega moodustasime kevadel Eesti huumoriliidu. Nii mõndagi nõmedat olukorda on kergem üle elada, kui märgata selle naljakat külge; mu lemmikraamatute hulgas on olnud juba alates keskkoolist „Vahva sõdur Švejki juhtumised“.
Kuna mind on võitluses vähiga nii palju aidatud, on mul moraalne kohustus jagada oma lugu ja anda lootust saatusekaaslastele. Soovitan usaldada arste, võtta vastu lähedaste toetus ning huvi korral otsida kõrvale ka mõne alternatiivse tegija abi. Uskuda ja loota. Ja oskust märgata, kui keegi kõrval omadega ummikusse on jõudnud.
Valter Parve
29.jaanuar 2014
*******
Mind viimased 13a ravinud PERH'i kirurg dr Kukk teatas aasta tagasi (2012 jaanuaris) toimunud läbivaatuse järel, et enam pole vaja end ette näitamas käia ja muidugi oli see tohutu kergendus. Kuus operatsiooni, 21 keemiaravi seanssi ja terve komplekt alternatiivravi võtteid on vilja kandnud. Tervisehädad hakkasid endast märku andma juba 1996a, kui pinged liiga suureks kasvasid: oli vaja juhtida Pärnu linnavalitsuse sotsiaalosakonda ja õppida samal ajal Tartu Ülikoolis magistrantuuris päevases osakonnas. Esiotsa kadus mul uni, nii et vajasin selle taastamiseks suisa haiglaravi. See oli esimene hoiatav märk, aga peale une taastumist jätkus pingeline elustiil, sest ei saanud ju pooleli jätta kumbagi – ei 1993.a. alanud õpinguid ega läbi kandideerimise 1994.a. võidetud ametit: magistritöö teemaks oli sellesama Pärnu hoolekande täielik ümberkorraldamine, kraadi kaitsmine toimus 1997.a. Sama aasta sügisel tekkisid suured alakõhuvalud, aga et kohalik polikliiniku arst midagi ei leidnud, kannatasin edasi. Ja kui valud muutusid väljakannatamatuks ning urineerimisel verd purskus, läksin Pärnus uuesti arstikabinetti ja siis oli pilt selge – põievähk. Järgmisel päeval (see oli 1.aprillil 1998) läksin noa alla. Õnneks käis kõik nii kähku, et musti mõtteid mõlgutada eriti ei jõudnudki. Mul pole meedikutele ühtki etteheidet ja ma aktsepteerisin täielikult määratud ravi: kui sa arsti ei usalda, siis pole mõtet ta jutule minnagi. Pärast esimest operatsiooni pöördusin südamerahustuseks ühe Tartu sensitiivi poole, kes aga ütles, et vähktõvega ei tegele. Mõne kuu pärast läks vaja uut operatsiooni. Ja kuna pärast abielu lagunemist paiknes pereelu ümber Tallinnasse, tõi see endaga kaasa ka haigla ja raviarsti vahetuse, tulid uued lõikused. Ühel hetkel teatati mulle, et põis tuleb välja võtta, sest ei ole enam midagi opereerida. See mõte tegi küll väga murelikuks, et edaspidi tuleb elada kraan kõhu peal. Ilmselt oli see mure ka välja paista, sest kolledzi koridoris juhuslikult vastu astunud kolleeg Heli Tooman päris mu meelehärmi põhjuste üle. Rääkisin lühidalt loo ära ja siis ta soovitas mul võtta ühendust inimesega, kes oli vähi puhul abi saanud selgeltnägija Viktorilt. Kaks päeva enne kindlaksmääratud operatsiooni pääsesingi abikaasa Annika abiga nimetatud ravitseja jutule. Viktor ütles, et tõenäosusprotsent, et ta suudab mind aidata, on umbes 30. Ometi otsustasin riskida - kuigi ajakaotuse ja siirete oht oli reaalne, tuli valida! Õnneks aktsepteeris kirurg mu kõhklusi ja oli nõus operatsiooni edasi lükkama, tegemata ühtki manitsust. Ja Viktor alustaski ravi, muuhulgas pani ta mu kümneks päevaks koju luku taha, täielikku isolatsiooni. Enne seda kõigutas tervendaja pendlit ja ütles: „Ma muudan rakkude polaarsust nii, et tekiks konflikt tervete ja vähirakkude vahel.“ Hiljem seda korrati, aga siis oli isolatsiooniks üks nädal. Lisaks tarvitasin ravitseja toodud toidulisandit ning käisin end tema energiapiltidega tervendamas. „Et jätta vähirakud hapnikunälga“, saatis ta mind mägedesse tuhande meetri piirile. Nii veetsingi ligi kuu Slovakkias Mala Fatra mägedes, kõndides koos abikaasa Annikaga (ta võttis töölt puhkuse) iga päev pikki tunde mööda lume piiril paiknevaid matkaradu ja nautides kauneid vaateid. Ja kui siis peale mägedest naasmist uuesti arsti juurde läksin, selgus, et ei olegi vaja põit välja lõigata. Algas vaid täpselt doseeritud ja tulemuslik keemiaravi. Arvan, et minu puhul see kahe meditsiini kombinatsioon end õigustas, kuigi olin vist alguses alternatiivravitsemise suhtes õige pisut skeptiline, olen ju ikkagi matemaatikaõpetaja taustaga, ristimata pagan. Aga uskuma peab. Kuigi paar esimest raviaastat olid üsnagi depressiivsed (ja käitumine selle tagajärjel kohati vist üsna okkaline!), ei jätnud kogu haigusloo vältel mind elutahe ja ma püüdsin igati toetada oma organismi pingutusi haigust võita, näiteks muutsin toitumist. Abikaasa korraldas kokkusaamise dr Leviniga. „Inimese enda kaitsesüsteem toimib, kui talle selleks anda võimalus. Aga kui ta peab tegutsema kojamehena ehk väljutama seedimata toitu, ei jaksa ta oma põhitööd teha,“ võttis Levin lühidalt kokku oma kreedo. Ta korraldas mulle vereanalüüsi ning nii sain enda käsutusse nimekirja toiduainetest, mida tohib ja mida ei tohi süüa. Olen seda õpetust järginud seitse aastat, aga selle positiivne mõju oli tunda juba esimese kuu ajaga. Keelatud nimekirja sattusid näiteks kõiksugu kääritatud asjad, nagu õlu ja leib, aga ka mereannid ja punane vein. Lehmapiima toodete asemel püüan nüüd tarvitada muid, kui see vähegi võimalik on. Kohtlen oma mikrofloorat austusega ja püüan teda mitte üle koormata. Usun ka, et sõnal on suur jõud. Minu tütar Kreet rakendas lisaks emotsionaalsele toetusele minu peal ka reikiravi võtteid. Pastor Üllas Tankler palus kirikus minu eest – ma hindan kogu selle abi koosmõju, mida mulle saadeti. Muidugi tuli nende aastate jooksul ette väga raskeid hetki. Olin just haiglast järjekordselt välja kirjutatud, kui järgmisel ööl juba kodus olles mu põis lõhkes. Rändasin kohe kirurgide noa alla tagasi, intensiivraviosakonda. Vaim pidas vastu tänu lähedaste ja ka kolleegide mõistvale suhtumisele, sest sain jätkata oma tööd täiskohaga. Pere toetust aga on võimatu üle hinnata, alati on kõrval abikaasa, mul on hästi abivalmid ema ja kolm tütart ning toetust olen tundnud ka eksabikaasa Helina poolt. Tore, et me aeg-ajalt kõik ühele õuele koos laste ja uute kaasadega ära mahume! Õppetunnid:
-sündides kaasa saadud aeg on tohutult hinnaline ja peaks oskama seda parimal viisil kulutada. Olen õppinud hindama hetke ja nautima iga päeva, olema positiivne. Püüan õppida ära ütlema „ajavampiiridele“ ja mitte võtma ülesandeid, kus tulemus liiga palju teiste panustest sõltub.
-tervist maksab hoida ja selle pärast tasub muretseda; andsin end uuesti tohtri (dr Tulmin) hoolde ja just täna lähen ultraheliga tehtavale läbivaatusele.
-pingeid siiski ei ole võimalik täielikult vältida, emotsioonid on elu loomulik osa, aga on kunst hoida neid kontrolli all, kaotamata und ja meelerahu. Elu jooksul on loodetavasti lisandunud oskust mitte üle dramatiseerida olukordi, mida mina ei saa muuta. Mure laste pärast ei lõpe iial, aga tuleb aktsepteerida nende iseseisvust ja tarkust, seega püüan muretsemisega mitte üle pingutada.
-elule annavad jõudu sõbrad EÕM klubist ja City'st. Kogun vinüülplaate ja kuulan tihti muusikat. Vahel lähen koos oma grammofoni ja plaatidega jagama seda rõõmu teistega. Sellised kohtumised hakkavad regulaarseteks muutuma. Head pingete maandajad on muidugi loodus ja aiatöö, aga ka naermine ning kirjutamine. Viimased 2,5 aastat teen kaastööd huumoariajakirjale Pilkaja ja selle ümber koondunud inimestega moodustasime kevadel Eesti huumoriliidu. Nii mõndagi nõmedat olukorda on kergem üle elada, kui märgata selle naljakat külge; mu lemmikraamatute hulgas on olnud juba alates keskkoolist „Vahva sõdur Švejki juhtumised“.
Kuna mind on võitluses vähiga nii palju aidatud, on mul moraalne kohustus jagada oma lugu ja anda lootust saatusekaaslastele. Soovitan usaldada arste, võtta vastu lähedaste toetus ning huvi korral otsida kõrvale ka mõne alternatiivse tegija abi. Uskuda ja loota. Ja oskust märgata, kui keegi kõrval omadega ummikusse on jõudnud.
Valter Parve
29.jaanuar 2014
*******
Tervenemine düsplaasiast (emakakaelavähi eelne seisund)
Tere, Kreet
Tänan seansi eest!
Käisin teie juures tulevikuteraapias, kus tegime lisaks andestustseremooniat. Tseremoonia käigus andestasin oma vanematele.
Enne tulevikuteraapiat teadsin, et pidin minema operatsioonile seoses düsplaasiaga, mis oli aastaga aina tõsisemaks läinud. Düsplaasiat võib esineda paljudel naistel, aga kui see läheb tõsiseks, nagu mul läks, siis düsplaasia kõige raskemast vormist võib kujuneda emakaelavähk. Teraapias ma ei keskendunud üldse enda haigusele, ma isegi ei maininud seda ja ei mõelnud sellest.
Kui läksin peale tulevikuteraapiat ja andestustseremooniat sel suvel uuesti arsti juurde, et panna operatsiooni aega kinni ja teha veel viimane kontroll enne operatsiooni, siis ütles arst, et mu 6 aastat olnud düsplaasia (1 aasta jooksul kiiresti ägenenud) on taandunud sellisele tasemele, et see on peaaegu täielikult kadunud. Arst oli üllatunud, et paari kuu vahega selline muutus toimus.
Ma lugesin läbi ka 2 teie raamatut "Teejuht tööks iseendaga" ja "Iga tunne loob sind ennast" ning taipasin, et andestustseremoonia oli nii oluline osa mu haiguse taandumisel. Aitäh antud kogemuse eest ja soovitan kindlasti seda teraapiat ka teistele inimestele.
Tervitades ja kõike paremat soovides
A.M.
14.november 2013
*******
Tere, Kreet
Tänan seansi eest!
Käisin teie juures tulevikuteraapias, kus tegime lisaks andestustseremooniat. Tseremoonia käigus andestasin oma vanematele.
Enne tulevikuteraapiat teadsin, et pidin minema operatsioonile seoses düsplaasiaga, mis oli aastaga aina tõsisemaks läinud. Düsplaasiat võib esineda paljudel naistel, aga kui see läheb tõsiseks, nagu mul läks, siis düsplaasia kõige raskemast vormist võib kujuneda emakaelavähk. Teraapias ma ei keskendunud üldse enda haigusele, ma isegi ei maininud seda ja ei mõelnud sellest.
Kui läksin peale tulevikuteraapiat ja andestustseremooniat sel suvel uuesti arsti juurde, et panna operatsiooni aega kinni ja teha veel viimane kontroll enne operatsiooni, siis ütles arst, et mu 6 aastat olnud düsplaasia (1 aasta jooksul kiiresti ägenenud) on taandunud sellisele tasemele, et see on peaaegu täielikult kadunud. Arst oli üllatunud, et paari kuu vahega selline muutus toimus.
Ma lugesin läbi ka 2 teie raamatut "Teejuht tööks iseendaga" ja "Iga tunne loob sind ennast" ning taipasin, et andestustseremoonia oli nii oluline osa mu haiguse taandumisel. Aitäh antud kogemuse eest ja soovitan kindlasti seda teraapiat ka teistele inimestele.
Tervitades ja kõike paremat soovides
A.M.
14.november 2013
*******
Anna-Leena lugu - tervenemine Hodkini lümfoomist
Minu haiguse eellugu on pikk. Öeldakse, et nii kaua, kui võttis aega haigestumine, võtab aega ka
paranemine. Mina jaoks on haiguse läbitegemine olnud vaimsel teekonnal kulgemise osa. Nüüd siis
tagasivaates.
Minu diagnoosiks pandi Hodkini lümfoom, mis on pahaloomuline lümfisüsteemi haigus ja
arenenud üsna kaugele, neljandasse staadiumi. Mida raskem on diagnoos, seda sügavamad on
haigestumise põhjused.
Olin lapse kaotamise leina, mure ja vihkamise liiga sügavale endasse võtnud. Olin kurnatud nii
füüsiliselt kui vaimselt. Kui stress on kasvanud nii suureks, et enam kaugemale minna ei saa, siis
inimene haigestubki. Mõistsin seda üsna kohe, et ellujäämiseks tuleb muutuda ja muuta, võtta vastu
kõikvõimalik abi, leida õige ravi ja alustada kohe, sest aega enam ei olnud.
Selline otsus tähendab suurt pööret mõtlemises ja ellusuhtumises. Diagnoosi saades variseb senine
maailm kokku, sa tead, et haigus on nüüdsest sinu elu osa. Paljud ei ole tegelikult valmis, ei taha
või ei jaksa haigusega koos elada. Ja siis lahkuvadki enneaegu. Ka on ühiskonnas väga tugev hoiak
haigete inimeste suhtes, mõned haigused on tunnistatud surmavaks ja kollektiivne teadvus hakkab
tööle, tehes olukorra veel hullemaks.
Aga kui oled otsustanud, et tahad ja suudad, siis käivitub otsekohe tervenemise protsess. Keha on
ju loodud olema terve, mitte haige! Haigus ei ole keha loomulik seisund. Kui seda mõistad, siis
keha kuulab sind väga tänulikult. Mina teadsin tookord väga kindlalt üksnes seda, et ma ei saa veel
lahkuda, kuna oln nii paljudele vajalik, et mul lihtsalt ei ole veel võimalik minna. Mul oli nägemata
oma elu järg, ma tahtsin elada!
Mida ma tegin, et toime tulla nii haiguse, keemiaravi kui tugiraviga? Lihtsam oleks vist öelda, mida
ma ei teinud. Tegin kõike, otsisin kõiki võimalusi, ja mis peamine, uskusin, et mu keha on tugev ja
tark, et ma ise olen võimeline protsesse mõjutama. Kui paranevad väikesed haavad, kasvavad kinni
murdunud luud, siis tuleb välja, on olemas iseparanemisvõime! See teadmine ja usk oli kõige alus.
Alustasin andestamisest. Andestasin endale, et olin võtnud liiga palju asju südamesse ja mõelnud
nii raskeid mõtteid, et andsin nii suure koorma oma kallile kehale. Palusin andeks kõigilt,
kellele olin haiget teinud. Haigusest mõtlesin kui oma keha osast, mitte kui vaenlasest, et mitte
lasta kehal muutuda võitlustandriks. Kuidas on elada võitluse keskel? Halb. Püüdsin olla enda
vastu väga leebe, armastav ja hooliv. Lugesin Louise Hay'd, mediteerisin ja sain kinnitusi iga
päev. Tervenemise protsess on tegelikult vaimne kasvamine, kuna kõik on tegelikult üks, saab
võimalikuks ka ime. Seda on Louise enda näitel ka tõestanud.
Haiglas saadud raskete keemiaravide vahel jääb inimene üksi. Üksiolek annab piisavalt aega endaga
tegelemiseks, ja see on justkui ette nähtud, kuidas muidu uuest iseendast aru saada. Haiglas ei
anta nõu, kuidas keha toetada ja keemiaravi kahjustusi vähendada, ka toit on seal „vale“. Seda ei
teagi ju keegi, kas kahjustab rohkem haigus või selle ravi. Üks kange vähiravim on valmistatud
taimest nimega Vinca Minor. Aga looduses on alati olemas „vastumürgid“, taimed, mis hakkavad
omakorda tööle, et aidata keha, neid saab tundma õppides kasutada. Eriti tuleb toetada maksa,
et ta suudaks mürke kehast eemaldada, neerusid, et nad alt ei veaks, tuleb anda vitamiine ja
tervislikku toitu organismile. Keemiaravi kahjustab limanahka ja kudesid, selle vastu aitab väga
hästi astelpajuõli. Iiveldust leevendab aaloemahl. Juukseid aitab taastada sibulamahl. Neid tarkusi
on palju-palju.
On rida raamatuid, mida lugesin pidevalt: “How I conquered cancer naturally”, „Minul oli vähk,
mina sain terveks“, “After cancer” ja palju teisi. Otsisin internetist materjale ja töötasin neid läbi.
Ma ei keskendunud kunagi haiguse tundmaõppimisele, nagu paljud teevad (tean oma haigusest
kõike!) vaid ainult paranemisele. (Sain muu hulgas teada, et lümfoomi haigestumise põhjuseks
võivad olla ka näiteks hõbeplommid hammastes.) Lümfoom on kogu süsteemi haigus, ja kui
kahjustatud on kogu süsteem, tuleb seda ka tervikuna ravida. Seda on keeruline diagnoosida, sest
haigus on „nähtamatu“. Seega on mentaalne osa ravist, mõtlemise muutmine ja kogu eelneva elu
analüüs kõige olulisem protsessi osa.
Lugesin läbi kõik raamatud, mis rääkisid tervenenud inimestest, sain imelisel kombel välismaale
kolinud sõbralt paki, mis sisaldas Simontonide “Getting well again” (nüüdseks ilmunud ka
eesti keeles “Taas terveks”, Tänapäev, 2011), kus tõestati, visualiseerimise jõu abil saab muuta
keharakke. See raamat jõudis minuni kõige kriitilisemal hetkel, kui olin üksikpalatis rakkude
siirdamisel. Sõber oli muutunud ingliks.
Kohe, kui haigeks jäin, muutsin kardinaalselt toitumist, loobusin lihast, piimast, töödeldud
toiduainetest, kõigest ebapuhtast ja ebavajalikust. Seda tänase päevani – olen teadlik, mida söön,
mida vajan. Tookord ostsin mahlapressi ja tegin iga päev värsket porgandi- ja peedimahla, sõin
võimalikult palju värsket taimset toitu. Haiged rakud toituvad just rasvasest ja rämpstoidust,
milleks neile seda ise pakkuda? Haiguseaegse toitumise kohta on kirjandust palju, näiteks Aili Paju
“Loodusravi”, Gunnar Aarma “Kuidas toituda” jpt, ja muidugi lõputu internet.
Lisaks mind aidanud arstidele oli mul oma arst-hiina meditsiini tundja, oma loodusraviarst, ja ka
vaimne toetaja – need abilised on kui inglid, kes tulevad, kui palud, just siis, kui neid kõige rohkem
vajad ja neile teen tänukummarduse ka täna. Oma rituaalid tegi minu aitamiseks ka Kaika Laine.
Tänan tedagi. Sensitiiviks olin endale ise, sest kes saab tunda mind paremini?
Esimesest keemiaravist sügisel sai vererakkude siirdamine uuel kevadel. Kolmel korral tehti kogu
keha kompuuteruuring, et leida siirdeid. Neid ei leitud. Igal nädalal tehti vereproov, et jälgida
verepilti. See oli enamasti korras. Imeks pandi haiglas seda küll, sest keemiaravi muudab tavaliselt
verepildi väga halvaks. Olin haiglas nagu mingi imeloom, keda vaatamas käidi. Keemiaravide vahel
koguti minu verest tüvirakke, selleks on haiglas vastav aparaat. Viimase, 6. ravina siirdati mulle
uued tüvirakud. See oli valutu protsess. Siis ootamine – kas rakud võetakse omaks ja hakkavad
tööle? Keemiaravide ajal visualiseerisin, kuidas ravim neid haigetest rakkudest vabastab ja valged
verelibled, mis on tugevad ja targad, viivad minema, kehast välja, surnud rakud. Keha puhastub
ravimise protsessis haigusest. Nüüd rääkisin uute rakkudega, ütlesin, et nad on tublid ja ma usun
neid. Keharakud on väga intelligentsed ja kuulavad väga hästi. Nad olidki. Nad olid nüüd ju mu
keha osa! Nad hakkasid tööle ja mu keha vereringe süsteem oli uus.
Kevadel, märtsis saab siirdamisest 15 aastat, seega ka uue elu algus. Ma saavutasin remissiooni
tookord ravide lõpuks, kokku kestis see 9 kuud. Arstid ei olnud mulle üldsegi nii palju lootust
andnud. Ma tegelikult ei küsinudki. Nemad tegid oma tööd. Käisin mitu aastat regulaarselt
kontrollis, aastatega järjest harvem, vereproov alati korras, kompuutrinäidud samuti. Ma tänan ikka
ja jälle mõttes ja südamest neid arste ja õdesid, kes mind on aidanud, kes on oma ala parimad ja kes
teevad oma tööd südamega.
Oma haigusest ma palju rääkinud ei ole. Haigus ei taha liigset tähelepanu, et teda mitte
suuremaks „puhuda“. Lähedased sõbrad muidugi teadsid, ja perekond. Ma ei kirjeldanud kunagi
neile oma kannatusi ega otsinud kaastunnet. Haigusega kaotasin juuksed, (need kasvasid tagasi),
kaalusin 47 kilo, verenäitajad olid ühel hetkel kõik nullis, olin veretu. Aga see oli vajalik. Keegi
teine ei saanud seda ju minu eest läbi teha! Mina vastutasin ise enda eest. Haiguses ei ole midagi,
millega uhkustada. Nagu ka tervenemises. Kuid aastate jooksul on siiski ette tulnud, et küsitakse
nõu, ja olen alati ka nõu andnud, vahel on vaja suunamist. Need küsijad on praegu ka elus, mõned
on saanud elupikendust ka väga lootusetu diagnoosiga.
Minu soovitus on: uskuge, paluge, muutuge! Haigus tuleb selleks, et saaksite teadlikuks iseendast,
võtke seda kui võimalust, mitte kui karistust ja õppige oma mõtete ja tegude eest ise vastutama.
Ja teadke, et alati on olemas kehastunud abilised, kui neid kutsuda, ja neid on palju! Ja ärge
unustage neid abi eest tänada! Kui taipad, et maailm on tegelikult „sinu poolt“ ja su kõrgem mina
on valgusest, siis kaotab haigus oma tähtsuse ja muutub olematuks. Me kõik oleme valgusest ja me
kõik oleme tegelikult üks. MINA OLEN.
Armastusega,
Anna-Leena
30.jaanuar 2014
*******
Minu haiguse eellugu on pikk. Öeldakse, et nii kaua, kui võttis aega haigestumine, võtab aega ka
paranemine. Mina jaoks on haiguse läbitegemine olnud vaimsel teekonnal kulgemise osa. Nüüd siis
tagasivaates.
Minu diagnoosiks pandi Hodkini lümfoom, mis on pahaloomuline lümfisüsteemi haigus ja
arenenud üsna kaugele, neljandasse staadiumi. Mida raskem on diagnoos, seda sügavamad on
haigestumise põhjused.
Olin lapse kaotamise leina, mure ja vihkamise liiga sügavale endasse võtnud. Olin kurnatud nii
füüsiliselt kui vaimselt. Kui stress on kasvanud nii suureks, et enam kaugemale minna ei saa, siis
inimene haigestubki. Mõistsin seda üsna kohe, et ellujäämiseks tuleb muutuda ja muuta, võtta vastu
kõikvõimalik abi, leida õige ravi ja alustada kohe, sest aega enam ei olnud.
Selline otsus tähendab suurt pööret mõtlemises ja ellusuhtumises. Diagnoosi saades variseb senine
maailm kokku, sa tead, et haigus on nüüdsest sinu elu osa. Paljud ei ole tegelikult valmis, ei taha
või ei jaksa haigusega koos elada. Ja siis lahkuvadki enneaegu. Ka on ühiskonnas väga tugev hoiak
haigete inimeste suhtes, mõned haigused on tunnistatud surmavaks ja kollektiivne teadvus hakkab
tööle, tehes olukorra veel hullemaks.
Aga kui oled otsustanud, et tahad ja suudad, siis käivitub otsekohe tervenemise protsess. Keha on
ju loodud olema terve, mitte haige! Haigus ei ole keha loomulik seisund. Kui seda mõistad, siis
keha kuulab sind väga tänulikult. Mina teadsin tookord väga kindlalt üksnes seda, et ma ei saa veel
lahkuda, kuna oln nii paljudele vajalik, et mul lihtsalt ei ole veel võimalik minna. Mul oli nägemata
oma elu järg, ma tahtsin elada!
Mida ma tegin, et toime tulla nii haiguse, keemiaravi kui tugiraviga? Lihtsam oleks vist öelda, mida
ma ei teinud. Tegin kõike, otsisin kõiki võimalusi, ja mis peamine, uskusin, et mu keha on tugev ja
tark, et ma ise olen võimeline protsesse mõjutama. Kui paranevad väikesed haavad, kasvavad kinni
murdunud luud, siis tuleb välja, on olemas iseparanemisvõime! See teadmine ja usk oli kõige alus.
Alustasin andestamisest. Andestasin endale, et olin võtnud liiga palju asju südamesse ja mõelnud
nii raskeid mõtteid, et andsin nii suure koorma oma kallile kehale. Palusin andeks kõigilt,
kellele olin haiget teinud. Haigusest mõtlesin kui oma keha osast, mitte kui vaenlasest, et mitte
lasta kehal muutuda võitlustandriks. Kuidas on elada võitluse keskel? Halb. Püüdsin olla enda
vastu väga leebe, armastav ja hooliv. Lugesin Louise Hay'd, mediteerisin ja sain kinnitusi iga
päev. Tervenemise protsess on tegelikult vaimne kasvamine, kuna kõik on tegelikult üks, saab
võimalikuks ka ime. Seda on Louise enda näitel ka tõestanud.
Haiglas saadud raskete keemiaravide vahel jääb inimene üksi. Üksiolek annab piisavalt aega endaga
tegelemiseks, ja see on justkui ette nähtud, kuidas muidu uuest iseendast aru saada. Haiglas ei
anta nõu, kuidas keha toetada ja keemiaravi kahjustusi vähendada, ka toit on seal „vale“. Seda ei
teagi ju keegi, kas kahjustab rohkem haigus või selle ravi. Üks kange vähiravim on valmistatud
taimest nimega Vinca Minor. Aga looduses on alati olemas „vastumürgid“, taimed, mis hakkavad
omakorda tööle, et aidata keha, neid saab tundma õppides kasutada. Eriti tuleb toetada maksa,
et ta suudaks mürke kehast eemaldada, neerusid, et nad alt ei veaks, tuleb anda vitamiine ja
tervislikku toitu organismile. Keemiaravi kahjustab limanahka ja kudesid, selle vastu aitab väga
hästi astelpajuõli. Iiveldust leevendab aaloemahl. Juukseid aitab taastada sibulamahl. Neid tarkusi
on palju-palju.
On rida raamatuid, mida lugesin pidevalt: “How I conquered cancer naturally”, „Minul oli vähk,
mina sain terveks“, “After cancer” ja palju teisi. Otsisin internetist materjale ja töötasin neid läbi.
Ma ei keskendunud kunagi haiguse tundmaõppimisele, nagu paljud teevad (tean oma haigusest
kõike!) vaid ainult paranemisele. (Sain muu hulgas teada, et lümfoomi haigestumise põhjuseks
võivad olla ka näiteks hõbeplommid hammastes.) Lümfoom on kogu süsteemi haigus, ja kui
kahjustatud on kogu süsteem, tuleb seda ka tervikuna ravida. Seda on keeruline diagnoosida, sest
haigus on „nähtamatu“. Seega on mentaalne osa ravist, mõtlemise muutmine ja kogu eelneva elu
analüüs kõige olulisem protsessi osa.
Lugesin läbi kõik raamatud, mis rääkisid tervenenud inimestest, sain imelisel kombel välismaale
kolinud sõbralt paki, mis sisaldas Simontonide “Getting well again” (nüüdseks ilmunud ka
eesti keeles “Taas terveks”, Tänapäev, 2011), kus tõestati, visualiseerimise jõu abil saab muuta
keharakke. See raamat jõudis minuni kõige kriitilisemal hetkel, kui olin üksikpalatis rakkude
siirdamisel. Sõber oli muutunud ingliks.
Kohe, kui haigeks jäin, muutsin kardinaalselt toitumist, loobusin lihast, piimast, töödeldud
toiduainetest, kõigest ebapuhtast ja ebavajalikust. Seda tänase päevani – olen teadlik, mida söön,
mida vajan. Tookord ostsin mahlapressi ja tegin iga päev värsket porgandi- ja peedimahla, sõin
võimalikult palju värsket taimset toitu. Haiged rakud toituvad just rasvasest ja rämpstoidust,
milleks neile seda ise pakkuda? Haiguseaegse toitumise kohta on kirjandust palju, näiteks Aili Paju
“Loodusravi”, Gunnar Aarma “Kuidas toituda” jpt, ja muidugi lõputu internet.
Lisaks mind aidanud arstidele oli mul oma arst-hiina meditsiini tundja, oma loodusraviarst, ja ka
vaimne toetaja – need abilised on kui inglid, kes tulevad, kui palud, just siis, kui neid kõige rohkem
vajad ja neile teen tänukummarduse ka täna. Oma rituaalid tegi minu aitamiseks ka Kaika Laine.
Tänan tedagi. Sensitiiviks olin endale ise, sest kes saab tunda mind paremini?
Esimesest keemiaravist sügisel sai vererakkude siirdamine uuel kevadel. Kolmel korral tehti kogu
keha kompuuteruuring, et leida siirdeid. Neid ei leitud. Igal nädalal tehti vereproov, et jälgida
verepilti. See oli enamasti korras. Imeks pandi haiglas seda küll, sest keemiaravi muudab tavaliselt
verepildi väga halvaks. Olin haiglas nagu mingi imeloom, keda vaatamas käidi. Keemiaravide vahel
koguti minu verest tüvirakke, selleks on haiglas vastav aparaat. Viimase, 6. ravina siirdati mulle
uued tüvirakud. See oli valutu protsess. Siis ootamine – kas rakud võetakse omaks ja hakkavad
tööle? Keemiaravide ajal visualiseerisin, kuidas ravim neid haigetest rakkudest vabastab ja valged
verelibled, mis on tugevad ja targad, viivad minema, kehast välja, surnud rakud. Keha puhastub
ravimise protsessis haigusest. Nüüd rääkisin uute rakkudega, ütlesin, et nad on tublid ja ma usun
neid. Keharakud on väga intelligentsed ja kuulavad väga hästi. Nad olidki. Nad olid nüüd ju mu
keha osa! Nad hakkasid tööle ja mu keha vereringe süsteem oli uus.
Kevadel, märtsis saab siirdamisest 15 aastat, seega ka uue elu algus. Ma saavutasin remissiooni
tookord ravide lõpuks, kokku kestis see 9 kuud. Arstid ei olnud mulle üldsegi nii palju lootust
andnud. Ma tegelikult ei küsinudki. Nemad tegid oma tööd. Käisin mitu aastat regulaarselt
kontrollis, aastatega järjest harvem, vereproov alati korras, kompuutrinäidud samuti. Ma tänan ikka
ja jälle mõttes ja südamest neid arste ja õdesid, kes mind on aidanud, kes on oma ala parimad ja kes
teevad oma tööd südamega.
Oma haigusest ma palju rääkinud ei ole. Haigus ei taha liigset tähelepanu, et teda mitte
suuremaks „puhuda“. Lähedased sõbrad muidugi teadsid, ja perekond. Ma ei kirjeldanud kunagi
neile oma kannatusi ega otsinud kaastunnet. Haigusega kaotasin juuksed, (need kasvasid tagasi),
kaalusin 47 kilo, verenäitajad olid ühel hetkel kõik nullis, olin veretu. Aga see oli vajalik. Keegi
teine ei saanud seda ju minu eest läbi teha! Mina vastutasin ise enda eest. Haiguses ei ole midagi,
millega uhkustada. Nagu ka tervenemises. Kuid aastate jooksul on siiski ette tulnud, et küsitakse
nõu, ja olen alati ka nõu andnud, vahel on vaja suunamist. Need küsijad on praegu ka elus, mõned
on saanud elupikendust ka väga lootusetu diagnoosiga.
Minu soovitus on: uskuge, paluge, muutuge! Haigus tuleb selleks, et saaksite teadlikuks iseendast,
võtke seda kui võimalust, mitte kui karistust ja õppige oma mõtete ja tegude eest ise vastutama.
Ja teadke, et alati on olemas kehastunud abilised, kui neid kutsuda, ja neid on palju! Ja ärge
unustage neid abi eest tänada! Kui taipad, et maailm on tegelikult „sinu poolt“ ja su kõrgem mina
on valgusest, siis kaotab haigus oma tähtsuse ja muutub olematuks. Me kõik oleme valgusest ja me
kõik oleme tegelikult üks. MINA OLEN.
Armastusega,
Anna-Leena
30.jaanuar 2014
*******
Keiu tervenemislugu
Kõik see algas siis kui ma olin 17 aastane, ehk siis oma 9 aastat tagasi. Ma ei suutnud enam süüa, olin nõrk, nahk sügeles, kõik mu kondid valutasid meeletult, näkku tekkis imelik lööve, pea käis meeletult ringi, ma ei näinud mitte midagi kui ainult ”keerlevat” maailma.
Kõik oli nii paha, ma olin negatiivne ja peas käisid isegi mõtted, et miks ma üldse siin ilmas elan ja olen, kõik see hakkas mu kehale. Lõpuks sai kõik selgeks kui kukkusin kodus trepil kokku ja olin üleval pilvedel, kus ümbritsesid mind inglid, kes mulle otsa vaatasid, nad naeratasid suurelt. Rohkem ma ei mäleta. Sain diagnoosiks luupuse ehk meie emakeeles hunt. Veel enne kui ma ei teadnud, et mul selline haigus nimega hunt on, joonistasin ma haiglas palju pilte, ning enamus kujutasid hunte karjamaal. Kas pole mitte kummaline, et üks 17 aastane joonistab hunte paberile, samas endal hunt sees ”möllamas”.?
Kõikide kirjade järgi on see noorte naiste surmahaigus. See on selline immuunsüsteemi haigus, kus organism hakkab ise-ennast hävitama. Võtab ette kõigepealt ühe organi ja siis suundub teise kallal, kuni kõik organid on läbi. Nii ka öeldi haiglas minu emale, et teie tütar üle 25 eluaasta vaevalt elab. Kujute ette milline võib olla ühe ema süda sellist lauset kuuldes? Nii raske oli neid arste ja meditsiini uskuda, sest ma tundsin koguaeg, et mul pole mitte midagi viga, mul pole mingit haigust. Kõik on lihtsalt üks õudusunenägu ja meeletute arstide koostöö. Korrutasin emale koguaeg, et kõik saab korda ja mida sa üldse põed, ma ju tean, et saan terveks ja hakkan jälle oma tantsutrennides käima (mulle väga meeldis noorena tantsimas käija).
Ma olin alati nii positiivne ja teadsin, et ma saan terveks. Kuigi tol ajal olid meil kõigil teised mõtteviisid ja ei oskanud ennast veel nii vaimsele mõttele viia, et saab ka ennast muud moodi ravida kui arstide meetodil rohtudega. Ning selle tõttu olime me kõik arstide jutu ja raviga nõus. Kõik see kestis üle kuu. Mind torgiti kui ”nõelapatja”, kõik mu organid olid läbi vaadatud, proovid võetud igast organist, kus võimalik. Tehtud igast õudusid, söödetud valesid rohutisid sisse ja sosistatud kõrval kui haige inimene ta on, et vaevalt ta üldse lapsi kunagi saama hakkab ja üldse ellu siin ilmas jääb.
Saades lõpuks sealt haiglast välja teadsin ma kohe kuhu pean pöörduma. Sinna, kus puuduvad need rohud ja ravitakse ”teist” moodi. Paar päeva olin kodus ja seadsin sammud Lõuna-Eesti poole. Tundsin, et see on õige, süda oli nii rahul, sest ma teadsin nagunii, et ma olen terve, mul ei ole midagi. Saingi oma sõnadele kinnituse, ma olen täieti terve. Ma teadsin seda nagunii, et mingit luupust ehk hunti pole olemas, see oli nagu pealesurutud dignoos, millega ma pidin lihtsalt leppima. Mõned kuud hiljem pidin uuesti minema haigusjärgsesse kontrolli, et teada saada, kuidas mu tervislik seisund on. Arstide imestuseks olid kõik proovid täieti korras, isegi veri, mis selle haiguse juures muutub väga halvaks, kus hemoglobiin on täiesti olematu, oli seekord täiesti ”laes”. Loomulikult ei suutunud arstid seda uskuda, et kuidas see võimalik üldse on, et üks inimene sellest üle saab, see pidi ju eluaegne haigus olema.
Edasi kulges mu elu väga hästi. Ma suutsin oma mõttemaailma veel paremaks muuta, ei ole mõtet mõelda negatiivsetest mõtetest, teha ainult seda, mis mulle meeldib. Nüüdseks kasvatan ma kodus kahte last, kolmas on kohe-kohe juurde sündimas. Mu elu kulgeb rahulikult, tehes seda, mida ma armastan ja alati südamega. Ning mu ellu on lõpuks jõudnus inimene, keda ma armastan kogu südamest, lõpuks saan tunda, mis on armastus. Minu tulevikuplaanid on selged ja kindlad, tean täpselt, mis ma tegema pean.
Ühe korra oma elus olen hakanud ka valet rada pidi minema, tegema seda, mis mulle üldse ei meeldinud, endale täiesti vastu. Kohe ma tundsin, et kõik hakkab halvaks minema, nagu see nö sama mitte usutav luupus oleks tagasi tulnud. Ta oleks nagu korra tulnud mulle midagi õpetama, et muuda oma eluteed, ära enam jätka seda rada. Ta tegi mulle keha abil selgeks kõik. Kohe muutsin oma mõttemaailma, lõpetades ära selle, mis mulle ei meeldinud ja kõik sai korda. Minu keha on nagu üks omamoodi aparaat, mis hakkab mind kohe äratama, et mu elutee on vale ja mida ma oskan nüüd alati jälgida!
Minu lugu võib teistega jagada, siin ei ole midagi varjata, kõik on nii kirjutatud nagu ma ise olen kogenud seda. Täpselt nii see kõik oligi. Minu nime võib kasutada loo juures.
Loo autor:
Keiu
26 a.
24.jaanuar 2014
*******
Kõik see algas siis kui ma olin 17 aastane, ehk siis oma 9 aastat tagasi. Ma ei suutnud enam süüa, olin nõrk, nahk sügeles, kõik mu kondid valutasid meeletult, näkku tekkis imelik lööve, pea käis meeletult ringi, ma ei näinud mitte midagi kui ainult ”keerlevat” maailma.
Kõik oli nii paha, ma olin negatiivne ja peas käisid isegi mõtted, et miks ma üldse siin ilmas elan ja olen, kõik see hakkas mu kehale. Lõpuks sai kõik selgeks kui kukkusin kodus trepil kokku ja olin üleval pilvedel, kus ümbritsesid mind inglid, kes mulle otsa vaatasid, nad naeratasid suurelt. Rohkem ma ei mäleta. Sain diagnoosiks luupuse ehk meie emakeeles hunt. Veel enne kui ma ei teadnud, et mul selline haigus nimega hunt on, joonistasin ma haiglas palju pilte, ning enamus kujutasid hunte karjamaal. Kas pole mitte kummaline, et üks 17 aastane joonistab hunte paberile, samas endal hunt sees ”möllamas”.?
Kõikide kirjade järgi on see noorte naiste surmahaigus. See on selline immuunsüsteemi haigus, kus organism hakkab ise-ennast hävitama. Võtab ette kõigepealt ühe organi ja siis suundub teise kallal, kuni kõik organid on läbi. Nii ka öeldi haiglas minu emale, et teie tütar üle 25 eluaasta vaevalt elab. Kujute ette milline võib olla ühe ema süda sellist lauset kuuldes? Nii raske oli neid arste ja meditsiini uskuda, sest ma tundsin koguaeg, et mul pole mitte midagi viga, mul pole mingit haigust. Kõik on lihtsalt üks õudusunenägu ja meeletute arstide koostöö. Korrutasin emale koguaeg, et kõik saab korda ja mida sa üldse põed, ma ju tean, et saan terveks ja hakkan jälle oma tantsutrennides käima (mulle väga meeldis noorena tantsimas käija).
Ma olin alati nii positiivne ja teadsin, et ma saan terveks. Kuigi tol ajal olid meil kõigil teised mõtteviisid ja ei oskanud ennast veel nii vaimsele mõttele viia, et saab ka ennast muud moodi ravida kui arstide meetodil rohtudega. Ning selle tõttu olime me kõik arstide jutu ja raviga nõus. Kõik see kestis üle kuu. Mind torgiti kui ”nõelapatja”, kõik mu organid olid läbi vaadatud, proovid võetud igast organist, kus võimalik. Tehtud igast õudusid, söödetud valesid rohutisid sisse ja sosistatud kõrval kui haige inimene ta on, et vaevalt ta üldse lapsi kunagi saama hakkab ja üldse ellu siin ilmas jääb.
Saades lõpuks sealt haiglast välja teadsin ma kohe kuhu pean pöörduma. Sinna, kus puuduvad need rohud ja ravitakse ”teist” moodi. Paar päeva olin kodus ja seadsin sammud Lõuna-Eesti poole. Tundsin, et see on õige, süda oli nii rahul, sest ma teadsin nagunii, et ma olen terve, mul ei ole midagi. Saingi oma sõnadele kinnituse, ma olen täieti terve. Ma teadsin seda nagunii, et mingit luupust ehk hunti pole olemas, see oli nagu pealesurutud dignoos, millega ma pidin lihtsalt leppima. Mõned kuud hiljem pidin uuesti minema haigusjärgsesse kontrolli, et teada saada, kuidas mu tervislik seisund on. Arstide imestuseks olid kõik proovid täieti korras, isegi veri, mis selle haiguse juures muutub väga halvaks, kus hemoglobiin on täiesti olematu, oli seekord täiesti ”laes”. Loomulikult ei suutunud arstid seda uskuda, et kuidas see võimalik üldse on, et üks inimene sellest üle saab, see pidi ju eluaegne haigus olema.
Edasi kulges mu elu väga hästi. Ma suutsin oma mõttemaailma veel paremaks muuta, ei ole mõtet mõelda negatiivsetest mõtetest, teha ainult seda, mis mulle meeldib. Nüüdseks kasvatan ma kodus kahte last, kolmas on kohe-kohe juurde sündimas. Mu elu kulgeb rahulikult, tehes seda, mida ma armastan ja alati südamega. Ning mu ellu on lõpuks jõudnus inimene, keda ma armastan kogu südamest, lõpuks saan tunda, mis on armastus. Minu tulevikuplaanid on selged ja kindlad, tean täpselt, mis ma tegema pean.
Ühe korra oma elus olen hakanud ka valet rada pidi minema, tegema seda, mis mulle üldse ei meeldinud, endale täiesti vastu. Kohe ma tundsin, et kõik hakkab halvaks minema, nagu see nö sama mitte usutav luupus oleks tagasi tulnud. Ta oleks nagu korra tulnud mulle midagi õpetama, et muuda oma eluteed, ära enam jätka seda rada. Ta tegi mulle keha abil selgeks kõik. Kohe muutsin oma mõttemaailma, lõpetades ära selle, mis mulle ei meeldinud ja kõik sai korda. Minu keha on nagu üks omamoodi aparaat, mis hakkab mind kohe äratama, et mu elutee on vale ja mida ma oskan nüüd alati jälgida!
Minu lugu võib teistega jagada, siin ei ole midagi varjata, kõik on nii kirjutatud nagu ma ise olen kogenud seda. Täpselt nii see kõik oligi. Minu nime võib kasutada loo juures.
Loo autor:
Keiu
26 a.
24.jaanuar 2014
*******
Epu lugu - Minu elumuutuse algus
Karjääri ning parema elujärje soovil olin pärnakana otsapidi juba Tallinnas. Üürikorteris koos lastega, et toetada neid ülikooli õpingutes (eelkõige rahalises mõõtmes). Oime müünud maja, milles viimased 10 aastat elanud ja plaanisime kõik koos eluga edasi minna.
Ettevõte, kus töötasin, pakkus mulle võimalust karjääriredelil tõusta – suundudes pealinna keti suurimat kauplust juhtima. Kõik tundus põnev. Olin täis tahtmist kõike paremaks teha. See varjutas terviseprobleemid. Olen aastaid (aastakümneid) vähemal või rohkemal määral kannatanud peavalude käes. Põhjusest ei ole keegi aru saanud. Vaid paar kuud enne kolimisi tuli juhuslikult välja, et olen neljast võimalikust maohaigusest suutnud omale saada kolm (refluks, söögitoru ärritus ja põletik ja veel midagi). Kirjutati rohud ja anti kaasa soovitus sellega leppida.
Tallinnas viis juhus mind kokku inimesega, kelle soovituse peale läksin otsejoones ja ostsin raamatu „Iga sinu tunne...“ ja lausa neelasin seda õhtuti voodis olles. Nii palju äratundmist! Ka tagantjärgi. Sain sealt teda põhjuse oma lapsi imikueas piinanud kõrvahaigustele ning lugesin - nüüd juba suuretele lastele – ette katkeid neid hetkel olulistel teemadel.
See raamat muutus mulle mõneks ajaks justkui piibliks: korra läbi lugenud, ta oli alati mu öökapil (tegelikult kandsin teda mingi perioodi ka tööl kaasas, kuigi lugeda ei saanud,aga mingi toe tunde andis) ja kui tundsin end veidigi rusutuna või muul viisil halvasti, oli vaid vaja see raamat kätte võtta – ja kõik rahunes. See oli hämmastav. Seda enam, et alati võtsin raamatu lahti täiesti suvalise koha pealt – ja see, mis seal kirjas, oli mulle tol hetkel õige lugeda.
Järjest enam hakkasin tajuma, et pean kiiremas korras oma elu muutma. See raamat kiirendas enesest arusaamist ning näitas uut teed. Ja ei läinudki kaua – vaid mõned kuud – ning loobusin karjäärist ja sain aru, et olen ise ikka kõige tähtsam. Nii mulle kui mu lähedastele on oluline, et tervise uuesti korda saan.
Nüüd on sellest aasta möödas. Olen teinud kardinaalse kannapöörde, õppisin uue ameti ja püüan tervist taastada. See on aga väga aeganõudev. Meditsiin tõstis käed üles ja loobus, ise püüan otsida ja uurida, kuid vastuseid napib. Teen, mis minu võimuses: püüan elada rahus ja armastuses, küsin ja kuulan, püüan ikka veel harjuda mõttega, et kogu aeg ei pea tööd rabama ja suures koguses vastutust võtma. Katsetan ja õpin, kuidas seedimisprobleemidest jagu saada.
Detsembris M.Väljataga ingliteteemalisel loengul lõpus tehtud meditatsioon tervise teemadel andis maopiirkonda tugeva valusööstu ( ehk näitas probleemse piirkonna), kuid mitu päeva pärast seda ei tundnud ma üldse valulikkust selles kehaosas.
Olen ääretult tänulik, et mind juhatati nende raamatute juurde (mis praegu veidi kapsaks loetud) , kust sain meelekindlust ja selgitusi paljude asjade ümberhindamiseks. Olen alles teel ja minna on palju, kuigi tahaks edasi jõuda kiiremini.
Tänutundes,
Epp (48.a.)
15.jaanuar 2014
Vt. ka tagasisidet seonduvalt Kreet Rosina seansside ja kursustega.
*******
Karjääri ning parema elujärje soovil olin pärnakana otsapidi juba Tallinnas. Üürikorteris koos lastega, et toetada neid ülikooli õpingutes (eelkõige rahalises mõõtmes). Oime müünud maja, milles viimased 10 aastat elanud ja plaanisime kõik koos eluga edasi minna.
Ettevõte, kus töötasin, pakkus mulle võimalust karjääriredelil tõusta – suundudes pealinna keti suurimat kauplust juhtima. Kõik tundus põnev. Olin täis tahtmist kõike paremaks teha. See varjutas terviseprobleemid. Olen aastaid (aastakümneid) vähemal või rohkemal määral kannatanud peavalude käes. Põhjusest ei ole keegi aru saanud. Vaid paar kuud enne kolimisi tuli juhuslikult välja, et olen neljast võimalikust maohaigusest suutnud omale saada kolm (refluks, söögitoru ärritus ja põletik ja veel midagi). Kirjutati rohud ja anti kaasa soovitus sellega leppida.
Tallinnas viis juhus mind kokku inimesega, kelle soovituse peale läksin otsejoones ja ostsin raamatu „Iga sinu tunne...“ ja lausa neelasin seda õhtuti voodis olles. Nii palju äratundmist! Ka tagantjärgi. Sain sealt teda põhjuse oma lapsi imikueas piinanud kõrvahaigustele ning lugesin - nüüd juba suuretele lastele – ette katkeid neid hetkel olulistel teemadel.
See raamat muutus mulle mõneks ajaks justkui piibliks: korra läbi lugenud, ta oli alati mu öökapil (tegelikult kandsin teda mingi perioodi ka tööl kaasas, kuigi lugeda ei saanud,aga mingi toe tunde andis) ja kui tundsin end veidigi rusutuna või muul viisil halvasti, oli vaid vaja see raamat kätte võtta – ja kõik rahunes. See oli hämmastav. Seda enam, et alati võtsin raamatu lahti täiesti suvalise koha pealt – ja see, mis seal kirjas, oli mulle tol hetkel õige lugeda.
Järjest enam hakkasin tajuma, et pean kiiremas korras oma elu muutma. See raamat kiirendas enesest arusaamist ning näitas uut teed. Ja ei läinudki kaua – vaid mõned kuud – ning loobusin karjäärist ja sain aru, et olen ise ikka kõige tähtsam. Nii mulle kui mu lähedastele on oluline, et tervise uuesti korda saan.
Nüüd on sellest aasta möödas. Olen teinud kardinaalse kannapöörde, õppisin uue ameti ja püüan tervist taastada. See on aga väga aeganõudev. Meditsiin tõstis käed üles ja loobus, ise püüan otsida ja uurida, kuid vastuseid napib. Teen, mis minu võimuses: püüan elada rahus ja armastuses, küsin ja kuulan, püüan ikka veel harjuda mõttega, et kogu aeg ei pea tööd rabama ja suures koguses vastutust võtma. Katsetan ja õpin, kuidas seedimisprobleemidest jagu saada.
Detsembris M.Väljataga ingliteteemalisel loengul lõpus tehtud meditatsioon tervise teemadel andis maopiirkonda tugeva valusööstu ( ehk näitas probleemse piirkonna), kuid mitu päeva pärast seda ei tundnud ma üldse valulikkust selles kehaosas.
Olen ääretult tänulik, et mind juhatati nende raamatute juurde (mis praegu veidi kapsaks loetud) , kust sain meelekindlust ja selgitusi paljude asjade ümberhindamiseks. Olen alles teel ja minna on palju, kuigi tahaks edasi jõuda kiiremini.
Tänutundes,
Epp (48.a.)
15.jaanuar 2014
Vt. ka tagasisidet seonduvalt Kreet Rosina seansside ja kursustega.
*******
Monika - Minu kogemuslugu
Minu lugu sai alguse aasta tagasi. Kui tundsin juba pikemat aega, et minu rinnad làksid enne pàevade tulekut vàga, vàga valulikuks. Tegin àra mammograafia, mille tulemusena sain teada, et minuga on kõik hàsti. Arst soovitas võtta looduslikke tablette, mis mulle ka vàga hàsti sobisid. Aasta hiljem algas kõik otsast peale. Kuna olen tantsuõpetaja ja aeroobikatreener, siis iga hüppamine ja kõhuli harjutuste tegemine oli vàga, vàga valus. Rinnad olid suured ja paistes See valulikkuse periood kestis kaks nàdalat enne pàevade tulekut. Valu oli ikka nii suur, et tõusin öösiti mitu korda üles.
Rääkisin oma probleemist Kreet Rosinale, me koputasime mind ehk 20 min, ja minu probleem oli unustatud. See oli tõesti müstiline, kui minu valuskaala nàitas 0. Ja minu rindade valu oligi làinud.
Mul oli lisaks tekkinud ka rinna peale üsna ebatraditsioonilisse kohta mingi munakas. Kàisin ka sellega arstil, ja sain teada, et muretsema ei pea, tundsin ka ise, et minuga on kõik hàsti, seda kinnitas ka minu ûks õpetajatest, aga minu mõistus seda ei uskunud. Hirmuga kasvatsin oma munakat aina suuremaks. Rààkisin ka sellest murest Kreedale, võtsime àra minu hirmud, ja ka Kreet kinnitas, et minuga on kõik hàsti. Sain aru, kui pöörane tegelane võib olla hirm, kui seda oma kontrolli alla ei saa, võib see lihtsalt su elu hàvitada.
Seansi pàeval kogesin ma midagi tõeliselt müstilist, kui lihtne on ennast aidata, kui lihtne on saada oma probleemidele lahendus, ja kui làhedal võib olla abi. Tuleb anda endale vaid võimalus!
kallis Kreet, suured, suured tànud sulle veelkord:))
Monika
12.veebruar 2014
*******
Tervenemine käärsoolevähist
Tere Kreet,
mina olen Anneli ja lõpetasin just Teie ja Mai-Agate Väljataga raamatu " Vähi varjatud sõnumid".
Juba poole raamatu peal tekkis tunne, et pean Teile selle raamatu eest ka isiklikud tänud edastama, aga kahtlesin siiski, kas see on ikka hea mõte. Ja siis, jõudes raamatu viimastele lehtedele, Te julgustasite mind ise seda tegema.
Olen praegu 47 aastane ja oma diagnoosi sain 2012 aasta suve lõpul. Diagnoosiks siis käärsoole vähk. Staadium IIIB. Ega see diagnoos mulle eriti kohale ei jõudnudki ja ega ma ei ole siiani uurinud, mida see IIIB endast tähendab. Lihtsalt selleks, et end mitte hulluks ajada.
Kui diagnoosini läks 2 aastat, siis edasi käis kõik juba väga kiiresti. Kolm korda keemiat, 2013 aasta veebruaris operatsioon PERH-is.
Narkoosist ärgates kobasin oma kõhtu ja olin õnnelik, et soolt kõhu peale välja ei toodud. Millegipärast arvasin, et hullemat asja ei saa olla, kui soole kõhule välja toomine.
Kirurg ütles, et operatsioon läks hästi ja seda ma ka uskusin. Kuid neljandal opertsiooni järgsel päeval tõusis väga kõrge palavik ja arsti murelikust jutust sain aru, et asi ei ole hea. Mingi sisemine õmblus oli järgi andnud ja tekitanud kõhukoopas ulatusliku põletiku. Arst ütles, et tuleb kohe uuesti opereerida. Ja siis ma murdusin, pisarad hakkasid voolama ja mul oli vaid mõned minutid aega, et oma lähedastele teada anda, et lähen uuesti opilauale.
Seega 5 päeva peale esimest lõikust, opereeriti mind teist korda.
Uuesti tulin teadvusele intensiiravi osakonnas, kus mulle anti allkirjastamiseks pabereid, et luban endale manustada üht uut tugevatoimelist antibiootikumi, mille uuringud hetkel käisid. Kaelaveeni paigaldati kanüül ja 3x ööpäevas hakati selle kaudu seda ravimit manustama. See ajas südame pahaks ja igasugused toidulõhnad ajasid iiveldama. Ükski pala ei läinud kõrist alla.Ja veel , teise op-i käigus sain omale kõhu peale ka koti, mida ma algul niiväga peljanud olin.
Mõned päevad peale antibiootikumiravi algust, tuli minu raviarst minu juurde ja ütles mureliku näoga, et ravim ei mõju ja põletik alla ei lähe.
See lõi minu maailma segi: kas tõesti see ongi lõpp. Kas ma ei näegi enam oma poega ja tütart.
Ja ma hakkasin paluma oma keha, et ta alla ei annaks. Käed ristis palusin kuni uinumiseni.
Hommikul ärgates, tundsin, et minu palved on aidanud ja elu on minu sisse tagasi tulnud. Kui arst hommikul visiidile tuli, siis ütlesin talle, et ma saan nüüd terveks.Lõunaks olid vereproovi vastused olemas ja arst säras rõõmust, põletik oli taandunud. Kuna oli tekkinud ka söögiisu, siis lasin õel tuua tomatimahla, sest see ei olnud magus ja maitses jumalikult. Veel sama päeva õhtul kärutati mind koos mu tomatimahla pakiga tavaosakonda.
Järgnes pikk kosumine kodus ja haava hooldus, kuna see ei tahtnud kuidagi kokku kasvada. Pidin võimalikult kiiresti kosuma, sest ees ootas veel 3 keemiaravi kuuri. Opijärgset keemiat talusin tunduvalt halvemini kui eelnevaid, kuid elasin needki üle.
Kodus olin 2 kuud, siis läksin uuesti tööle. 2013 aasta suvi oli ka paras katsumus, sest arvatavasti keemiaravi tulemusena algasid kohutavad maovalud, tänu millele viidi min nädalas paar korda kiirabiga haiglasse.Olen väga tänulik , et sain tütre gümnaasiumi lõpuaktuse ajaks haiglast välja. Poja aktusele veebruaris ma ei saanudki, sest olin siis Tallinnas haiglas.
Oktoobris 2013 toimunud opi käigus sain kõhul olevast kotist lahti.
See on minu lugu ja see kogemus on mind jäädavalt muutnud.Igal õhtul enne uinumist panen käed risti ja tänan Suurt Loojat mulle antud ilusa päeva eest.
Ma olen palju rahulikum kui enne, annan endale aru, et nüüdsest olen mina kõige tähtsam, mitte pole seda mu töö.
Ma olen alati alateadvuses teadnud, et saan ennast ise aidata, aga nüüd olen selles veendunud ja julgen öelda, et mulle saadetud kogemus, on mind muutnud paremaks inimeseks.
Tänan, et Te olemas olete ja oma tarkust meie kõigiga jagate.Oleks vaid kuuljaid rohkem.
Kõike head Teile,
Anneli
17.jaanuar 2015
*******
Minu lugu sai alguse aasta tagasi. Kui tundsin juba pikemat aega, et minu rinnad làksid enne pàevade tulekut vàga, vàga valulikuks. Tegin àra mammograafia, mille tulemusena sain teada, et minuga on kõik hàsti. Arst soovitas võtta looduslikke tablette, mis mulle ka vàga hàsti sobisid. Aasta hiljem algas kõik otsast peale. Kuna olen tantsuõpetaja ja aeroobikatreener, siis iga hüppamine ja kõhuli harjutuste tegemine oli vàga, vàga valus. Rinnad olid suured ja paistes See valulikkuse periood kestis kaks nàdalat enne pàevade tulekut. Valu oli ikka nii suur, et tõusin öösiti mitu korda üles.
Rääkisin oma probleemist Kreet Rosinale, me koputasime mind ehk 20 min, ja minu probleem oli unustatud. See oli tõesti müstiline, kui minu valuskaala nàitas 0. Ja minu rindade valu oligi làinud.
Mul oli lisaks tekkinud ka rinna peale üsna ebatraditsioonilisse kohta mingi munakas. Kàisin ka sellega arstil, ja sain teada, et muretsema ei pea, tundsin ka ise, et minuga on kõik hàsti, seda kinnitas ka minu ûks õpetajatest, aga minu mõistus seda ei uskunud. Hirmuga kasvatsin oma munakat aina suuremaks. Rààkisin ka sellest murest Kreedale, võtsime àra minu hirmud, ja ka Kreet kinnitas, et minuga on kõik hàsti. Sain aru, kui pöörane tegelane võib olla hirm, kui seda oma kontrolli alla ei saa, võib see lihtsalt su elu hàvitada.
Seansi pàeval kogesin ma midagi tõeliselt müstilist, kui lihtne on ennast aidata, kui lihtne on saada oma probleemidele lahendus, ja kui làhedal võib olla abi. Tuleb anda endale vaid võimalus!
kallis Kreet, suured, suured tànud sulle veelkord:))
Monika
12.veebruar 2014
*******
Tervenemine käärsoolevähist
Tere Kreet,
mina olen Anneli ja lõpetasin just Teie ja Mai-Agate Väljataga raamatu " Vähi varjatud sõnumid".
Juba poole raamatu peal tekkis tunne, et pean Teile selle raamatu eest ka isiklikud tänud edastama, aga kahtlesin siiski, kas see on ikka hea mõte. Ja siis, jõudes raamatu viimastele lehtedele, Te julgustasite mind ise seda tegema.
Olen praegu 47 aastane ja oma diagnoosi sain 2012 aasta suve lõpul. Diagnoosiks siis käärsoole vähk. Staadium IIIB. Ega see diagnoos mulle eriti kohale ei jõudnudki ja ega ma ei ole siiani uurinud, mida see IIIB endast tähendab. Lihtsalt selleks, et end mitte hulluks ajada.
Kui diagnoosini läks 2 aastat, siis edasi käis kõik juba väga kiiresti. Kolm korda keemiat, 2013 aasta veebruaris operatsioon PERH-is.
Narkoosist ärgates kobasin oma kõhtu ja olin õnnelik, et soolt kõhu peale välja ei toodud. Millegipärast arvasin, et hullemat asja ei saa olla, kui soole kõhule välja toomine.
Kirurg ütles, et operatsioon läks hästi ja seda ma ka uskusin. Kuid neljandal opertsiooni järgsel päeval tõusis väga kõrge palavik ja arsti murelikust jutust sain aru, et asi ei ole hea. Mingi sisemine õmblus oli järgi andnud ja tekitanud kõhukoopas ulatusliku põletiku. Arst ütles, et tuleb kohe uuesti opereerida. Ja siis ma murdusin, pisarad hakkasid voolama ja mul oli vaid mõned minutid aega, et oma lähedastele teada anda, et lähen uuesti opilauale.
Seega 5 päeva peale esimest lõikust, opereeriti mind teist korda.
Uuesti tulin teadvusele intensiiravi osakonnas, kus mulle anti allkirjastamiseks pabereid, et luban endale manustada üht uut tugevatoimelist antibiootikumi, mille uuringud hetkel käisid. Kaelaveeni paigaldati kanüül ja 3x ööpäevas hakati selle kaudu seda ravimit manustama. See ajas südame pahaks ja igasugused toidulõhnad ajasid iiveldama. Ükski pala ei läinud kõrist alla.Ja veel , teise op-i käigus sain omale kõhu peale ka koti, mida ma algul niiväga peljanud olin.
Mõned päevad peale antibiootikumiravi algust, tuli minu raviarst minu juurde ja ütles mureliku näoga, et ravim ei mõju ja põletik alla ei lähe.
See lõi minu maailma segi: kas tõesti see ongi lõpp. Kas ma ei näegi enam oma poega ja tütart.
Ja ma hakkasin paluma oma keha, et ta alla ei annaks. Käed ristis palusin kuni uinumiseni.
Hommikul ärgates, tundsin, et minu palved on aidanud ja elu on minu sisse tagasi tulnud. Kui arst hommikul visiidile tuli, siis ütlesin talle, et ma saan nüüd terveks.Lõunaks olid vereproovi vastused olemas ja arst säras rõõmust, põletik oli taandunud. Kuna oli tekkinud ka söögiisu, siis lasin õel tuua tomatimahla, sest see ei olnud magus ja maitses jumalikult. Veel sama päeva õhtul kärutati mind koos mu tomatimahla pakiga tavaosakonda.
Järgnes pikk kosumine kodus ja haava hooldus, kuna see ei tahtnud kuidagi kokku kasvada. Pidin võimalikult kiiresti kosuma, sest ees ootas veel 3 keemiaravi kuuri. Opijärgset keemiat talusin tunduvalt halvemini kui eelnevaid, kuid elasin needki üle.
Kodus olin 2 kuud, siis läksin uuesti tööle. 2013 aasta suvi oli ka paras katsumus, sest arvatavasti keemiaravi tulemusena algasid kohutavad maovalud, tänu millele viidi min nädalas paar korda kiirabiga haiglasse.Olen väga tänulik , et sain tütre gümnaasiumi lõpuaktuse ajaks haiglast välja. Poja aktusele veebruaris ma ei saanudki, sest olin siis Tallinnas haiglas.
Oktoobris 2013 toimunud opi käigus sain kõhul olevast kotist lahti.
See on minu lugu ja see kogemus on mind jäädavalt muutnud.Igal õhtul enne uinumist panen käed risti ja tänan Suurt Loojat mulle antud ilusa päeva eest.
Ma olen palju rahulikum kui enne, annan endale aru, et nüüdsest olen mina kõige tähtsam, mitte pole seda mu töö.
Ma olen alati alateadvuses teadnud, et saan ennast ise aidata, aga nüüd olen selles veendunud ja julgen öelda, et mulle saadetud kogemus, on mind muutnud paremaks inimeseks.
Tänan, et Te olemas olete ja oma tarkust meie kõigiga jagate.Oleks vaid kuuljaid rohkem.
Kõike head Teile,
Anneli
17.jaanuar 2015
*******